Skandaal pastoraalse väärkohtlemise ümber: Bambergi peapiiskopkond teeb järeldused!

Skandaal pastoraalse väärkohtlemise ümber: Bambergi peapiiskopkond teeb järeldused!

Hiljutine pidu tekitab Kronachi linnaosas segadust. 1990. aastatest pärit endine vägivallatseja Rudolf Scharf tähistas 2025. aasta suvel Wolfersgrünis oma kuldset juubelit preestrina. See tähistamine tekitas kogukonnas väikese skandaali, mis on nüüd toonud tähelepanu keskpunkti ka Bambergi peapiiskopkonna. Kuidas np-coburg.de aruannete kohaselt saatis peapiiskop Herwig Gössl seejärel kirja Kronachi ringkonna praostile Detlef Pötzlile.

See kiri käsitleb seda küsimust ja jääb üle oodata, millised tagajärjed sellel tähistamisel Scharfile on. Peapiiskopkonnal on kohustus tegeleda selliste sündmustega kaasnevate väljakutsetega.

Murettekitav minevik

Aga milline mõõde on väärkohtlemise skandaalil Bambergi peapiiskopkonnas? Uurimine kannatanute kogemuste kohta algab järgmise aasta juulis. Matthias Wunsch ja Waldemar Naperkowski, mõlemad kannatanute nõuandekogu liikmed, kogesid katoliiklikus noorteühingus nooruses demoraliseerivaid kogemusi. Wunschist sai ise pastor, samal ajal kui Naperkowski võitles kuritarvitamise tagajärgedega, sealhulgas narkomaaniaga. Alles pärast aastaid kestnud repressioone ja psühholoogilist tuge leidsid mõlemad julguse oma lugusid jagada br.de esiletõstmised.

Saabuvad uuringutulemused tõotavad tuua teatud lootuskiire mitte ainult haigetele, vaid ka kogudusele. Eeldatakse, et juurdlus uurib hoolikalt väärkohtlemise ulatust ja ohvrite kohtlemist. Seni on Bambergi peapiiskopkonnas tuvastatud umbes 100 väärkohtlemise juhtumit, kuigi eksperdid on arvamusel, et teatamata juhtumite arv on palju suurem.

Loota muutusele

Wunsch ja Naperkowski loodavad, et uuring võib aidata tõsta kuritarvitamise ohvrite teadlikkust ja et teised ohvrid astuvad üles. Naperkowski kritiseerib ka ohvritele seni makstud hüvitiste suurust ja rõhutab, et väärkohtlemise pikaajalisi tagajärgi tuleb tunnistada. Mineviku haavade ravimiseks on vaja igakülgset mõistmist ja kaastunnet.

Praegune olukord Rudolf Scharfi ümber tõstatab küsimuse, kuidas kirik nendel juhtudel täpselt reageerib ja milliseid õppetunde minevikust õpitakse. Jääb üle loota, et nii sisemised kui ka välised jõupingutused Bambergi peapiiskopkonna väärkohtlemise käsitlemiseks toovad kaasa positiivse pöörde.

Wolfersgrüni juhtum pole mitte ainult isiklik skandaal, vaid heidab valgust ka kiriku sees eksisteerivatele struktuuriprobleemidele. Eelseisvast uuringust tulenev hoog võib olla võti väärkohtlemisjuhtumite käsitlemise põhimõtteliseks muutmiseks ning ümberkujundamisvalmidus on asutuse usaldusväärsuse säilitamiseks hädavajalik.