Pidulik renessanss: Striggio missa ülekaalukas esitus!

Pidulik renessanss: Striggio missa ülekaalukas esitus!

40. Regensburgi vanamuusikafestivali lõpetas Alessandro Striggio “Missa sopra Ecco sì beato giorno” särav esitus. 15. juunil 2025 tormasid arvukad festivalikülastajad, osadel kohvrid kaasas, Püha Blasiuse kirikusse, kus sündmusest andsid märku pikad järjekorrad. Dirigent Hervé Niquet’ juhatusel astusid kirikusse vaskpuhkpillid ja lauljad, mida saatis pidulik ja lahke sissejuhatus, mis andis kuulajatele esmamulje eelseisvast muusikalisest sügavusest.

Striggio missa on renessansi meistriteos, mis loodi aastatel 1565–1566 Cosimo I de' Medici valitsusajal. Oma aja suurimaks polüfooniliseks kompositsiooniks peetud teos koosneb 40 eraldi vokaal- ja instrumentaalliinist, mis on jagatud viieks kooriks ning koosneb peamiselt viiest põhiosast: Kyrie, Gloria, Credo, Sanctus – Benedictus ja Agnus Dei. See mass äratab muljetavaldavalt ellu polüfoonia ja kontrapunkti kunstid, mida peeti renessansiajal keskseteks väljendusvormideks.

Helide festival

Niquet pani erilist rõhku erinevate kooride omavahelisele suhtlusele ning kasutas muljetavaldavaid värve, vahelduvaid temposid ja väljendusrikkaid žeste, et tagada publiku kuulmise suunamine. Koore iseloomustasid erinevad toonikvaliteedid: kottide ja renessansi tromboonidega varustatud koor III pakkus sügavat kõla, koor IV aga säras harfi ja klavessiiniga ning viis kuulajad teise kõlamaailma. Puhtalt vokaalkoorid I ja V raamistasid massi lüürilise jõuga.

Ajalooliselt informeeritud esituse kontseptsiooni järgides rikastati massi kontrastsete materjalidega, et neutraliseerida kõla ja vältida monotoonsust. Kaasatud olid Francesco Corteccia ja Orazio Benevoli instrumentaalsed vahepalad ja polüfoonilised teosed. Kui Corteccia pakkus läbipaistvat helitekstuuri, siis Benevoli avaldas muljet retoorilise laiuse ja juubeldava suursugususega.

Õnnelik lõpp

Ajalooliste helide sümbioos ja publiku entusiasm tähendas, et kontserdi krooniks oli missa. Publiku reaktsioon pärast 70-minutilist muusikat oli valdav, valju aplaus kajas üle kogu kiriku. Kontsert lõppes pidulikult ja harmooniliselt teise 40-osalise teosega Striggio “Ecce beatam lucem”.

Festivali korraldajad olid helded ja jagasid viimasel ajal magusaks traditsiooniks saanud hüvastijätukingitusteks täidisega šokolaade. Õhkkond meenutas iidseid palverändureid, keda vaimselt toideti ja pärast pidusööki õrnalt maailma tagasi saadeti.

Üle 400 aasta kaduma jäänud ja alles 2005. aastal taasavastatud “Missa sopra Ecco sì beato giorno” on tekitamas renessansi huvi polüfoonilise muusika vastu. Kunagi Medici õukonnaheliloojana töötanud Striggio ei kujundanud selle teosega mitte ainult oma aega, vaid mõjutas ka põlvkondi muusikuid ja armastajaid. Taoliste meistriteoste taaselustamine äratab ajaloolise muusika ellu, andes selle sügavatele renessansiaegsetele juurtele tänapäevase vimka, mis rõõmustab uusi kuulajaid.

Lisateavet selle tähelepanuväärse esituse kohta leiate lehtedelt operawire, Vikipeedia ja Beethoven meiega.